Meie näoga elu/ Minu näoga onu

Üks meesterahvast kriitik kirjutas, et filmis „Minu näoga onu“ on piinlikke hetki. Küllap mehed näevadki seda filmi naistest erinevalt.


Mu enda kogemus ringi vaadates ütleb, et naised on suhtlemise laiali minnes emotsionaalsemad ja ninakamad: ah, mis see mees oligi säänne ja määnne. Kogemus ütleb ka seda, et need on sageli välised viskamised ja kui stamp ütleb, et mehed ei räägi, siis minu ilmatarkus ütleb, ega ega naised ka alati ei räägi. Ma ise nende hulgas.


Olgu siis praegu naistega, kuis on, kuid Maimikud ütlevad, et vaadake siia, meesterahvale teeb suhtelõnga katkemine haiget. Me ei saa ellu manuaali kaasa ja nii ei oska me sageli piirsituatsioonides käituda – see kas kukub välja nii, et kõik terveks jäävad või siis mitte. Juhus on see. Sageli.

Rain Tolki Hugo igatseb ja püüab ja armukadetseb ja hoiab endale. See vist ongi käitumine, mida eespool nimetatud kriitik piinlikuks nimetas. Üldse ei ole nõus – inimene ongi sellises olukorras ebaratsionaalne.

Teatavasti käivad hädad ilmas mitmekaupa ja lahkuminekule lisaks ilmub Hugo ellu tema isa, kes oma lapse käekäigu vastu just suuremat huvi pole ilmutanud. Roman Baskini mängitud isa on artist selle parimas mõttes. Ta manipuleerib oma taasleitud pojaga meisterlikult, kuid mitte kurjalt, vaid heatahtlikult. Heatahtlikkus ongi isa ja poja ühine omadus. Kui nende ellu satub naine, kes mõlemale mehele meeldib, on ka nende omavaheline kukepoks soe ja haavadeta. Evelin Võigemast on mu suur lemmik ja on hea meel näha, et ta Marianina suurepärase etteaste teeb.

Filmis on grimmi kas vähe kasutatud või siis pole seda üldse tehtud. Suured plaanid on seetõttu ausad. Kui on kortsud  või nahavead või soolasest tuulest salkus juuksed siis sellised need ka on. Mitte keegi ei tõuse hommikul voodist täismeigi ja joonitud seitliga. Palju on mere ääres tehtud välivõtteid ja heli ei ole puhastatud ning nii kolistab tuul täiesti ausalt mikrofoni näitlejate jutu taustaks, nagu vana pada Paunvere kiriku tornis. Nii on „Minu näoga onu“ päris film päris asjast päris olukordadega. Heatahtlik, reaalne, mõnusa huumoriga, meie näoga.

Stsenaarium ja režii: Katrin Maimik, Andres Maimik

Esilinastus Eestis oktoobris 2017


Vaadatud 17. oktoobril Solarise Apollos

Ausalt Kaugverist/ Mees raamatust/ Kesk-Eesti harrastusnäitlejad

Kui Aire mind Jänedale teatrisse Kaugveri elulugu vaatama kutsus oli otsus tehtud.

Raimond Kaugver oli omas ajas kultuskirjanik: produktiivne, hea sulega ladus jutustaja, eluline. Meie kodus luges vanaema ja tema tuules sain minagi lugemisnakkuse. Mäletan, et Kaugveri raamatute pärast me natuke lausa võitlesime, et kumb uue raamatu enne omale ööseks voodisse saab. Jänedale mineku tuules tuletasin natuke tema raamatuid ja keelekasutust meelde. Jah, keel muutub ajas, kuid materjali väärtust see ei vähenda. Kaugveri elust ei teadnud ma siiani suurt midagi.

Saan enne etendust dramaturg Arlet Palmistel nööbist kinni ja küsin, miks ta just Kaugveri valis. Kuulen, et Arlet ajab kodukandi asja ja on otsinud Piibe maantee lähedal elanud tuntud inimesi ning Kaugver on Lehtses elanud. Raimond Kaugver on olnud rahva seas armastatud ja tunnustatud, kuid temast pole biograafiat, ka pole teater ega film tema elukäigu vastu huvi tundnud. Nii on Arlet vast esimene, kes on võtnud teda meenutada – sidunud omavahel tõsielusündmused ja raamatulood. Pulli tall on tänuväärne mängukoht.

Lava on selliste mõõtmetega, et suurtel teatritel pole niisugust võtta. Ringrõdu võimaldab kahel tasapinnal lavastada. Ja siis suletakse uksed ja siis tulevad näitlejad. Inimesed istuvad kahes lava otsas pinkidele. Käed rahulikult süles istutakse ja oodatakse justkui teeleminekut. Teed käiakse läbi Kaugveri 66 eluaasta.

Esimesena astub ette üks mu lemmikkirjanikke, Juhan Jaik ja peab kooliõpilastele kõnet ning julgustab väikest algkoolipoissi edasi edasi kirjutama. Sealt edasi läheb teekond, nagu Kaugveri kaasaegsetel läks: sõda, värbamine, vangilaagri kannatused, sellegipoolest õnneotsingud ja-leidmised.

Ajaloo kulgedes vahetuvad näitlejad, kostüümid, kombed, lavakujundus. Mõned stseenid on nii lähedal ja elavad, et näiteks kaevikustseenis, kus Raimond on kaasvõitlejate vahel keskel, tekib tahtime öelda, et mees, hoia end, liivakotid on liiga madalad ja sa võid pihta saada! Trammipargi meeste joviaalne stseen anekdootidega võtab korraks pinge maha ja teeb tuju heaks. Stseen, kus Kaugver pärast sõda kodumasinate remondi töökotta astub ja seal haamriga triikrauda kopsivas mehes tema vangilaagrisse saatnud seltsimehe ära tunneb, on naljakas ja traagiline ühteaegu. Üllatus on mõlemapoolne, kuid suheldakse rahulikult. Kaugveril on käes oranź võrk triikrauaga, mida ta tasakesi kui heitevasarat käes kiigutab. Selles liigutuses on ähvardus ja võib-olla ka andeksand koos.

Siiani mängivad Kaugverit nooremad inimesed – Rasmus Pitk, Magnus Mänd, Andres Kaitsa, pärast vaheaega aga täiskasvanud ja elukogenud kirjanik Tiit Tammlehe kehastuses. Tema Kaugver on kui kuningas, pikk ja sirge ja tark ja armastav, tema Kaugver on kui narr, kes end Kuku klubisse lõbutsema unustanud. Igatahes suurepärane etteaste Tammlehelt.

Väga-väga üllatab mind Aire Pitk. Ikka on ju elus nii, et sul on inimesest tekkinud ettekujutus (tean teda ajast, kui ta laps oli). Täiesti ootamatus situatsioonis aga avastad, et inimeses on kusagil sügavamal nii palju rikkust ja ilu. Aire mängib Kaugveri kolmandat naist Aavet. Juba raamatukogutöötajana lavale astudes on tema olemises midagi traagilist, pisut eemalolevat, pisut häbelikkust. Ka rõõmsates stseenides on temas midagi, mis keset õnne õnnetust ennustab. Tema hääl kannab ja vaikselt rääkideski on ta kuulda igasse teatrisaali soppi.

Minu lugupidamine kogu trupile. Inimestes on teha tahtmine, mängulust, sära – kõik need asjad, mis professionaalsetel teatritel vahel kaduma kipuvad.

Ma ei ole nii ausalt tehtud teatrit väga ammu näinud.

 Aitäh!

Arelt Palmiste/ Raimond Kaugver
Lavastaja - Tiit Alte
Valgustaja – Robin Täpp
Helitehnik – Mardo Leikman
Kostüümid – Leelo Jürimaa

Raimond läbi aegade – Rasmus Pitk (Rasmus asendas haigestunud Marten Aron Lepikut), Magnus Mänd, Andres Kaitsa, Tiit Tammleht
Aave – Aire Pitk
Afik, toimetaja, Madis – Veljo Kukk
Anti – Arlet Palmiste
Kohtunik, Juhan Jaik – Hannes Tiinas
Suurkask – Frederik Nirgi
Tuur – Marten Egert Vahtla
Noor Anti – Robin Täpp
Sõber, sõdur, Kivi, kirjanik – Ivo Leek
Valvur, sõdur, Sass, kelner – Aavo Soots
Koomand – Tiit Kaljumäe
Doktor, ajakirjanik – Margus Lebern
Lena, õde – Mariliis Põldma
Simmo, ametnik – Vello Teor
Arst – Riina Vaher
Milli – Lilian Rikken
Valvur, sõdur – Raido Reimann

 Esietendus 24.05.2017 Jäneda Pullitalliteatris

 Vaadatud sealsamas 28.06.2017

Kuidas nad läände läksid/ Küllus/ Rakvere teater

Küllap me väga ei mõtle, mida tähendab sõnapaar „metsik lääs“. On vist kuld, räpased mehed, kaltsudes naised, piisonikarjad, indiaanlaste ja kolonistide lootus ja lootusetus ja muu selline, mida Ameerika filmidest lõpmatuseni nähtud ning meie jaoks on see kaugel asuv kunstiline fiktsioon. Vähem mõtleme sellele, et nende märksõnade taga on alati päris lood – ajastu lood, inimeste lood. Beth Henley „Küllus“ on naiste lugu.

Bess ja Macon on vastanud ühe lääneosariigi meeste tutvumiskuulutusele ning ootavad saabununa jaamas oma kosilasi. Naised – üks noorem, teine vanem, on lootusrikkalt meestele, keda nad kohanud pole, kuldse kuu kukile maalinud. Elurõõmus Macon loodab, et peigmees poleks kole. Tagasihoidlik Bess aga arvab, et olulisem on mehe heatahtlikkus. „Me oleme sinuga sarnased“, kordab Macon. Jah, need kaks naist on vaatamata erinevatele elusoovidele sarnased – mõlemad on unistajad, omavahel olles ka tütarlapselikud.

Kui kõik saab elus valesti minna, siis nii lähebki. Kahe naise uude ellu kasvamine liigub justkui kaherealist maanteed mööda, kuid vaatamata samale lähtekohale vastassuundades: ühel punktist A punkti B, teisel punktist B punkti A. Kui kord punktis C kohtutakse, on nad taas sarnased. Kohtumine läänes ületab valestimõistmised, hoolimatuse, kaotused. Sõprus, olgu või aastateks unustatu, on tugevam.

Anneli Rahkema Maconi rollis oli alguses kohmakas ja väheusutav. Võib-olla oli põhjuseks võõras lava (vaatasin „Küllust“ Vene teatris), kuid etenduse kulgedes mängis end soojaks ja oli minu jaoks hea üllatus. Ülle Lichtfeldt Bessina jäi kohati kättesaamatuks. Ma ei saanud väga hästi aru, kui vana Bess võis olla. Tema karakter on kirjutatud heasüdamlikuks ja alluvaks, isegi naiivseks, seega oleks nagu väga noor, kui teda aga mängib Ülle Lichtfeldt, siis plikavanuses Bess olla ei saa. Vahest oli asi ka selles, et Lichtfeldt ei ole väga minu näitleja – talle on omane teatav paatoslik maneerlikkus nii žestides kui liikumises. Osades rollides on see suurem või väiksem liialdus. „Küllusega“ oligi kuidagi nii, et naisnäitlejate rollid muutusid usutavamateks, kui üks lähenes A-le ja teine B-le, kui ühest sai jõuka talu perenaine ja teisest püstipäine jahe ärinaine. Iseteadlikku sirgeselgset naist mängib Ülle Lichtfeldt suurepäraselt – tema haavatud uhkus oli isegi punase kleidi kahinas tunda.

Mehed olid selles loos omamoodi statistid. Nad olid küll peaaegu kogu aeg laval, kuid pigem kui need, kes naisi läände minekule suunavad. William on alalhoidlik ja rahulik ning loodab kirja teel leitud naisele õnne pakkuda. Jack jõhrutseb naisega seni, kuni too on järjel, kus suudab ise end ülal pidada ning supleb selle külluse soojendavas servas. Need kaks meest on üsna stereotüüpsed : kole hea mees ja kuum halb mees. Margus Grosnõid olen seni vaid seriaalides näinud ja seal on ta ikka veidrikke mänginud. Seda, et ta hot võib olla, ei osanud oodata, ma ei tundnud teda isegi kohe ära. Tarvo Sõmer oli hea, nagu ikka. Professori tillukest rolli oleks võinud ükskõik kes mängida, kas tasus selleks Eduard Salmistut raistata. Mõtlesin tagantjärele, et kui professor oleks ainult fiktiivne olnud, tulnud ja olnud kas kirjades või teiste tegelaste jutus, oleks ka täiesti ok olnud. Veel üks tegelane, kes oleks võinud ka olemata olla: lava eesservas sõrmitses keegi kitarri. Mis seal ikka – elav muusika laval. Vaheajal lugesin kavalehest, et üks tegelastest on Michaeli vaim. Millise Michaeli? Kas ta tuleb teises vaatuses lavale? Mu kaaslased meenutasid, et Michael on Jacki surnud vend, keda esimese vaatuse alguses korraks mainitakse. Niisiis selgus vaheaja käigus, et peapaelaga kitarrist ongi vaim. Ahah. Jajah. Kas ta võiks ehk lihtsalt muusik olla?

Arvan, et Beth Henley kirjutatud näidend on tugev. Võib-olla läksid mõned asjad loksu välismaalasest lavastaja – Filipp Los Venemaalt - ja Rakvere trupi vahel tõlkes kaduma. Kes teab. Igatahes on tulemuseks pisut kummaline lavastus, mille žanri ei oskagi kirjeldada. Vesternit välja ei kanna, vägivallaelement on tugevalt olemas, draama nagu ikka on. Armastuslugu? Äkki tõesti.

„Tegelikult tahtsin ma ainult suurt armastust“, ütles Bess finaalis. 

Mina ka, Bess.

 Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Video Urmas Jõemees

 Bess Johnson - Ülle Lichtfeldt
Macon Hill – Anneli Rahkema
Jack Flan – Margus Grosnõi
William Curtis – Tarvo Sõmer
Professor – Eduard Salmistu
Michaeli Vaim – Elmar Sats

 Esietendus 20. jaanuaril 2017

  Vaadatud 15. mail 2017

Nõoke/Kallis õeke

Kinost tulles mõtlesin natuke, et mis film see oli. Ega me Laosest ju palju rohkem tea, et on üks sotsialismi ja budismi kummaline segu, okupatsioon okupatsiooni ja sõda sõja otsa, kliima on hea ja inimesed vaesed.

Kallis õeke on Laose-Eesti-Prantsusmaa koostööfilmi ja tekitas hämmingut, et kuidas selline kooslus üldse tekkida saab. Režissöör on Laosest ja kuna ta on/oli just Tallinnas, siis sai selle kohta ka rohkem lugeda. Tegemist  kodusõjajärgse Laose 13. mängufilmiga – riigi ajalugu pole lasknud loovatel inimestel end eriti väljendada. Tsensuur on praegugi olemas, õnneks hakkab vähehaaval järele andma. Režisöör Mattie Do, kes on Laose esimene ja seni ainus naisrežissöör, kohtus aastal 2012 Cannes’ i filmilaboris produtsentide Helen Lõhmuse ja Sten Saluveeriga, kes soovitasid meespeaossa Tambet Tuisku ja nii see läks.

Kallist õekest on nimetatud õudussugemetega või ka lausa õudusfilmiks. Minu närv, mis õudukaid ei kannata ütleb selle kohta pigem suureneva pingega film. Kui selline film oleks tehtud näiteks Ameerikas, siis oleks seal küllap tüütuseni lennanud verd ja kõlanud karjed ja kõik muu 100 korda nähtu. (Enne vaadatud filmi algust jooksutati Ben Wheatley   Free Fire’i treilerit...põmm-põmm. Igav.) Laose filmis on kas tsensuuri tõttu või kultuuri või kes teab, ehk ka režissööri maitse tõttu kogu filmikaar vaoshoitum ja nii minnakse tasahilju, väiksemate ja suuremate võngetega ootamatule finaalile vastu.

Eesti susserärimehe Jakobi (Tambet Tuisk) nägemist kaotavale naisele, kaunile Anale  (Vilouna Phetmany), kutsutakse maalt appi tema nõbu Nok (Amphaiphun Phommapanya) Asjad pole päris nii lihtsad, saab selgeks juba hetkest, kui Jakob vahetpidamata telefoni küljes rippudes Noki bussijaamast üles korjab. Kuna Laoses professionaalseid näitlejaid peaaegu pole, siis Ana osatäitja on tegelikult poplaulja ja Noki osas ka amatöör. Kahjuks ei suutnud ma rohkem leida teenijanna (Manivanh Boulom) osatäitja kohta. Aasiast kaugel elavatel inimestel on ehk vahel keeruline sealsete elanike emotsioone nägudelt lugeda. Teenija põlgus Noki vastu on nende esimesest, peaaegu sõnatust kohtumisest tunda nii, et ihukarvad tõusevad püsti.

Filmi suur väärtus on minu jaoks see, et annab tillukese sissevaate laode kultuuri, Vientiane’i ja maapiirkondade elukommete erinevusse. Väga tugevalt jääb pinnale see, et valged inimesed kipuvad kohalikke ära kasutama ja sõltuvalt taustast või moraalist võib see olla pääse paremasse ellu, kuid võib olla ka valgesse villasse suletud häbi.

Vaadatud 22.04.2017

Valge november/ November

Ma ei ole Andres Kivkrähki Rehepappi lugenud. Üritasin seda kord teha, jõuga üritasin – no ei tulnud välja. Kivirähk ei ole minu kirjanik. Eks seda toasuuruste kanade juttu ja sakste tagant varastamist olen ikka kuulnud. 

Rehepapi pseudoajalugu on hakanud oma elu elama. Eks väljamõeldised meeldivadki meile vahel rohkem. Sõltuvalt sotsiaalsest taustast, emotsioonist, keskkonnast, laseb lugu, kui  lugu meil end tõsta ja ka madaldada. Nii pakuvadki meile põnevust lood, mida ei ole meile sulatõena pakutud, kuid mida meile meeldib sellisena võtta, olgu vestja siis Kivirähk, Mikita, PISA test, õnneindeks jne.

Niisiis viskasin tõlgenduste tõlgendused peast ja vaatasin Novembrit peaaegu puhta lehena ning tulin esialgu mõttele, et lugu nagu polegi. On valge maailm nagu maal, tummavõitu pilt ja pisut pooltoone. Tasapisi jõudis aga kohale, et see on tavapärane vastamata armastuste lugu: tüdruk ihaleb poissi, poiss kedagi teist, mees ihaleb naist, naine mitte kedagi, vana naine on oodanud nüüd juba vana meest, kui nad veel noored olid.

Selle loo ette ja otsa ja vahele on põimitud tegevusi, mis esmapilgul tunduvad põimumata jäävat. Juuritakse kände, valmistatakse kratte, situtakse, käiakse kosjas, toidetakse kadunukesi. Miskipärast on läbivaks motiiviks magamine. Tundub, nagu oleksid pusletükid lumele kallatud ja need siis suvalises järjekorras kokku lükitud ning oh imet, juhuslikud ruudud hakkavad tervikut moodustama. Äkki on need tükid tegevused, mida sageli avalikult ei tehta või häbenetakse tunnistada: kui magatakse, siis norinal, kui varastatakse, siis salaja, kui piilutakse, siis vargsi, kui käiakse asjal, siis pauguga. Äkki tekivad valges ja porises vaikuses seosed ning meile näidatakse meie endi igapäeva. Kaudu kunsti.

Hea kunstnikust sõber ütles kord, et kunsti on lihtne ära tunda – vaatad peale ja näed, kas on kunst või ei ole. Novembri pilt on kunst, väga hea kunst on. Film on määratluselt must-valge, kuid minu meelest lihtsalt valge: säravvalge, sumevalge, lumivalge, uduvalge. Ma pole varem peale tulnud, et november võib ka valge olla. Loodetavasti tuleb see mulle tuleval novembril meelde, sest muidu on novembris just nii palju värve, kui kodus küünalt süüdates või peegli ees huuli värvides näed. Valge on ka värv.

Filminovember on oma valges imeilus. Sünge mets valgete radadega ja heleda kuuga on ilus, udune tiik on ilus, lehm on ilus, pori on ilus ja millised hundid! Isegi lagunev Malla mõis on esteetiline vaatepilt.

Lähiplaanides hakkad detaile märkama: kõhnal tüdrukul on suured käed ja ümarate otstega kaunid sõrmed, taluinimese villane drappmantel on küll räpane ja rebenenud, kuid on masinal õmmeldud, reväärid on korralikult tepitud ning siis kõvasti pressrauda antud, sama lugu on nõia mütsiga, mille on vahva rätsep kokku vuristanud, krati peaks on jalgrattasadul ja pea kogu talurahval on säravad hollywoodi hambad, katkutüdrukul on viisakalt fileeritud soeng. Grimmi juures on peale tahmaste palgete läbivaks peenike must silmapliiats, mis teeb inimeste silmad sarnaselt suureks ja nutuseks.

Ajastutruudus – mis aeg see üldse on? 200 aastat tagasi? Või? – jah, ajastutruudus ei ole olnud eesmärk ja kui filmile annab see humoorika joone, siis tekstis see pisut häirib. Õuna Endli puhul on ka Rehepappi lugemata aru saada, et siin on Kivirähki originaalteksti kasutatud. Sama asi segas mind Tallinna Linnateatris lavastunud Köstris. Mitte, et ma mingi siidikõrv oleksin, kaugel sellest, kuid ajaloolisesse konteksti toodud tänapäevased roppsõnad löövad meelte pihta.

Kukumägi, kellest kostab aastaid ainult seda, kuidas ta alkoholiga rinda pistab, on ikka hullult hea. Mulle on ta näitlejana Karikakramängust saadik meeldinud. Olin üllatunud, kui muutunud on tema hääl. See on nõrk, sügav, elus. Sellisega võiks muinasjutte jutustada. Kaamera teda armastab ja näiteks stseenis, kus Räägu peremees ristteel Vanatühja ootab, on tema silmad sinised. Muidugi ei ole inimese organismis sinist pigmenti, aga selles valges maailmas on nii. Kunst.

Noorte rollides on Rea Lest ja Jörgen Liik. Liik jäi mulle juba lavakate Enesetapjast meelde. Tema olekus on midagi sarnast, mis oli omane Urmas Kibuspuule. Mõlemas on/oli pisut kurva kuju rüütli traagikat, hullumeelsust. Rea Lest on samalt kursuselt ja kuigi mulle eriti ei meeldinud, mida Ojasoo neid mängima pani, siis ikkagi on see õpe andnud neile noortele mingi sisemise segasuse ja oskuse teha midagi tavapäratut.

Fantastiline on filmitrupi mittenäitlejate kooslus. Ütle veel, et eestlased on kõik ühte nägu kartulipasunad. Nägude galerii on ikka uskumatult mitmekesine. 

Hulk tegelasi liigub neljal jalal. Ausalt öeldes filmi alguses, kui mullikas laudast välja veeti ja õhku tõsteti tuli mul ahastus peale. Filmi lõputiitrites oli siiski kirjas, et filmimise käigus ei vigastatud, ega kahjustatud ühtegi looma. No tore on. Siga vannub (loe: lõugab ruiata) piiblil ja hundid jooksevad. Küllap tegelesid nendega kenad inimesed.

Film on aeglane ja vähese tekstiga. Jäin muusikat kuulatama ja korraks tundus, et kratt jalutab metsas Saint Saensi saatel. Lõpus sai aga lugeda, et enamjaolt on tegemist poolaka, Michal Jacaszeki, originaalmuusikaga.

Novembrit ei ole mõtet telekasse oodata. Telerist ei ole seal mitte midagi vaadata. Üldplaanide maalilikke lõuendeid sealt lihtsalt ei näe.

Minge kinno.

Vaadatud 4. veebruaril 2017